Viies postitus sarjast: Millist kasu olen mina saanud teadliku hingamise praktiseerimisest?
Üks kirjanik on öelnud: „Igas asjas on ilu, aga seda igaüks ei näe.“ Teadlik hingamine on andnud mulle võime rohkem tunda, kogeda ja mõista armastuse ning elu sügavamat tähendust.
18. august 2019 oli mu senise elu ilusaim päev. Nii palju armastust, iseendaga olemist ja koosolemist. Millised mõnusad sügavad meeste jutud, täis nalja, naeru, rõõmu ja lõbu, valu ja kurbust, jõuetust ja laiskust. Armastust ühe naise suhtes ja kõigi naiste suhtes kokku.
Kohtusin imekauni tüdrukuga. Ta oli nii naiselik ja ilus hing. Ma võtsin ta kaissu ja hoidsin teda oma olemusega. Ta lõi nurru mu kätte vahel. Magas, ärkas, tõusis, oli minu juures, sest ta tahtis olla omas vabas südames.
Ma nutan praegu – see oli nii ilus. Pisarad langevad mu märkmikule. Need on rõõmupisarad. Et üks naishing armastab mind ja on mulle truu. See oli mu elu kõige ilusam kohtumine imeilusa naisega.
Selline armastus annab elule mõtte. Sa tahad teha. See annab jõudu, et tõusta ja teha. Ärgata ja särada. Hoida ja ehitada. Lammutada ja luua midagi veel ilusamat.
See kõik võib juhtuda ka sinuga. Võibolla see on sinuga juba juhtunud.
Armastus on mõõtmatult suur. Me vajame seda kõik nagu õhku. Ja me saame seda kõik luua armastades iseennast ja oma ligimest nagu iseennast. See on teadlik valik, kui sa püsid oma tsentris – südames. Otsustades tulla oma südamesse kohe tagasi, kui ärkad oma mõtetes, hinnangutes, tegemistes.
Su keha on tempel, mida on vaja iga päev uuesti luua. Hoolivuse ja armastusega. Inspiratsiooni ja kirega. Kogu oma olemusega. Kogu oma meheliku metsikuse ja naiseliku õrnusega. Kogu oma totaalsusega armastades, austades, aksepteerides ja kaasa tundes. Kõigile ja kõigele.
Ja tehes teiste jaoks midagi head. Iga päev. Kirega. See võib inspireerida ka teisi tegema samu asju. Me vajame armastust, me vajame teineteise abi, me vajame mõistmist, sest me kõik oleme nii unikaalsed, erilised ja kordumatud.
See tekst lihtsalt voolas minust välja nagu see pisar mu vasakul põsel. See on tänulikkuse pisar. Et ma saan elada siin ja praegu, ning mind ümbritsevad imelised inimesed. Emakene maa annab mulle ja sulle kõike külluses, ja me saame teisi kogu oma olemusega iga päev teenida.
Kui soovid, hinga sisse kõike seda, mida sa praegu lugesid ja kogesid, ning küsi endalt: kuidas saan mina teistele rohkem anda, ilma tagasi ootamata? Ja ole valmis vastusteks, tegudeks ning imedeks, mis su elus juhtuma hakkavad.
„Just have fun!“ Ela igal võimalusel kogu oma potentsiaalis. Ja kui liigud tsentrist välja, siis too tähelepanu oma südamele ja hinga naudinguga sisse oma hinge hingust igasse keharakku, pealaest jalatallani.
Hinga nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Sule silmad, hinga sisse nii pikalt kui võimalik, nii aeglaselt kui võimalik. Nii pehmelt kui võimalik, nii täielikult kui võimalik, ning välja hingates lõdvestu ja lase see kõik vabaks. Luba see kõik endast täielikult välja voolata nagu õhk õhupallist. Ja tee kolm kuni viis korda sellist sügavat, aeglast, pehmet ja täielikku hingamist koos lõdvestumisega, kukkudes oma südamesse. Seejärel ava pehmelt silmad.
Tere tulemast tagasi koju!
PS! Sul võib tekkida küsimus, kus see kõik minuga juhtus… Vastus on maal vanaema juures, aiatöödel : )