Kuues postitus sarjast: Millist kasu olen mina saanud teadliku hingamise praktiseerimisest?
Jagan siin sinuga oma peamise hingamisõpetaja mõtet.
„Praegu leiavad aset globaalsed muutused. Siin on kiirendus, intensiivistumine. Me oleme teadvuse ja inimpotentsiaali evolutsioonihüppe äärel.
Kui me läheneme sellele nihkele, lähevad asjad väga intensiivseks, ning hingamine on suurepärane vahend, et selle intensiivusega hakkama saada.”
Dan Brulé
Elades Tallinnas kohtan igapäevaselt inimestega, kes koguaeg justkui ruttavad. Kohtudes manifesteeritakse esimese kümne lause jooksul, et neil on kiire. Mõistan neid – kui neil on, siis järelikult neil on… ja kui nad on selle üle õnnelikud, siis mul on hea meel.
Aastaid tagasi, kui hakkasin tegelema jooga ja teadliku hingamisega, tajusin sageli, et mul on kiire. Et justkui midagi on veel vaja teha ja kusagile on vaja veel jõuda. Isegi nädalavahetusel oli vaja toad ära koristada, poes käia, külas käia ning siis veel kuhugi midagi viia ja võibolla ka paar tundi tööd teha.
Nende vajaduste juurde lisandus väljaspoolt veel teiste inimeste soove ja ootamatuid sündmuseid, nagu näiteks rahatrahv kollase tulega ristmiku ületamise eest või parkimistrahv.
Töö juures määrati projektide elluviimiseks lühikesed tähtajad. Ja projektis osalejad olid oma töökohustustega hõivatud ning suutlikkus minu juhitavas projektis osalemiseks oli piiratud. Enne osapoolte vahelist kokkuleppet manifesteeriti: „Mul ei ole aega.“
Piiravatest uskumustest ja kontrollist loobumine
Kui sa aga manifesteerid, et „mul on kiire“ või „mul pole aega,“ siis hea uudis on see, et sa võid nendest uskumustest nüüd loobuda.
Sa ju tead, et „mul on kiire“ on uskumus, mis tekitab pingeseisundit ja tõenäoliselt stressihormoonide tulva. Võib-olla tunned ennast isegi ohvrina – ma ei saa midagi siin teha, olen situatsiooni ohver.
Sama kehtib ka väite puhul, et „mul pole aega.“ Kõigil on 24-tunnises ööpäevas võrdselt aega. Nii nendel, kes kiirustavad, kui ka nendel, kes ei kiirusta.
Täna ma tajun, et mul on rohkem aega kui kunagi varem. Ja alati on mul aega üllatusteks ja spontaansusteks.
Varem ma tahtsin kõike omas elus kontrollida, kuid viimased 5 aastat on mulle õpetanud, et kontrolli asemel on märksa lihtsam jääda endaga kontakti, ausaks, ning usaldada elu. Lasen minna sellel, millest hoian kogu jõuga kinni, ja usaldan, et nüüd on ruumi uue ja parema jaoks.
Ma olen alati valmis intensiivseteks olukordadeks, kuid ma taandun ennast nendest olukordadest esimesel võimalusel, kui mõistan, et see pole enam vajalik. Ma liigun alati esimese asjana sümpaatilise närvisüsteemi („võitle või põgene“meeleseisundi) domineerimise alt parasümpaatilise närvisüsteemi („lõdvestu, puhka, tervene“ meeleseisundi) domineerimise alla.
Praegu tundub päris naljakas – mina tahan kontrollida oma elu. Kõike oma elus. Milleks? Ma vastutan oma elu eest, oma elu kogemuse eest – see on tõsi. Oma elu kontrollimine – mis siis juhtub, kui kõik 7,7 miljardit inimest hakkavad Maa peal oma elu kontrollima?
Seda me näeme ennast ümbritsevast keskkonnast. Vastandumine, põlgus, vihkamine, rahulolematus, sõjad, metsatulekahjud.
Paraku need 7,7 miljardit inimest on mõjutatud enesele märkamata gravitatsioonist, mis hoiab meid emakese Maa pinnal paigal, eks? Ja emake Maa, nii nagu teadlased väidavad, pole kõige suurem planeet meie päikesesüsteemis, eks?
Kujutad ette, see süsteem paneb Maa, mis hoiab 7,7 miljardit inimest koos loomade ja kogu ökosüsteemiga enda küljes kinni, Päikese ümber tiirlema. Ja meie päikesesüsteem kuulub omakorda Linnutee galaktikasse, mis omakorda on üks väiksemaid galaktikaid.
Nii et kui usud, et teadlaste väited ja tõestused peavad paika, siis võib-olla aitab oma keha-meelesüsteemiga adekvaadsemalt kontaktis olemine sind rohkem kui enese kontrollimine. Nagunii meel jääb, tahab meid kaitsta ning kontrollida, kuid kiirustamine ja tormamine ei pruugi sulle anda seda tulemust, mida sa tegelikult vajad.
Hingamine on ideaalne instrument, mis aitab sul navigeerida oma tõelise olemuse ja vajaduste vahel, ning hetkel keskkonnas avalduvate võimaluste vahel. Nii et kui teadvus on avardunud seisundis, saavad sulle avalduda ilusamad hetked, parimad võimalused ja lihtsamad lahendused. Valik on alati sinu.
See ongi üks kingitusi, mille eest ma olen hingamisvaimule tänulik – pole kuhugi kiiret, ja kõik, mis juhtuma peab, juhtub minu jaoks parimal ajal. Et sellel kõigel juhtuda lasta, on mul vaja jääda iseendaga kontakti ja lasta vabaks see, mis ei ole mina. Hingamine on see sild ja vägi, mis muutust ja transformatsiooni loob.